Luud või kondid?

image

Katsetan metssea hammaste ja põdrasäärtega mis nagunii oleks oma lõpu leidnud prügina. Keetsin ja keetsin ning loputasin ja loputasin. Lõpptulemust näeb peale lihvimist. Vaja veel katsetada, ega need rasvast puhtad luud nüüd lõhki ei kuiva.

Lilleline vöö

Lilleline vöö

Lilleline vöö

Lilltikand sündis umbes 100 aastat tagasi. Esmalt kandis see nime kirjutikandus, seejärel hakati seda nimetama lillkirjaks. 20.sajandi algusaastatel käisid Muhu noored neiud Läänemaa ja Pärnu kirikumõisates ning baltisaksa perekondades tööl. Neil oli võimalus näha imelisi maalinguid nõudel, peeneid tapeedimustreid seintel ning ilusaid mustreid mööblikangastel. Tutvuti ka juba Läänemaal olemas olevate punasepõhjaliste lilltikandis käsitöövaipadega. Esimesed Muhusse jõudnud tekid olidki Läänemaa meistrite valmistatud ning üsna ruttu alustasid oma stiili välja töötamisega ka Muhu meistrid. Kui Läänemaale on iseloomulik rohkelt vääte, väiksemad õied ning lehed siis Muhule on omane lopsakad suured kimbud.

/“Meite Muhu mustrid” A.Kabur, A.Pink, M.Meriste/

Minu lillelise vöö muster on joonistatud vaba käega kangale. Tikkisin madalpiste tehnkas peenvillaste lõngadega ja kasutasin kaunistuseks pärleid ning litreid. Vöö keskkohta kaunistab moon, mis on üks mu lemmik suvelill. Karikakrad annavad oma heleda värviga veidi sära ning sümboliseerivad puhtust, ausust. Maasikad aga meenutavad magusat suveaega ning rukkililled lisavad kogu kompotile tükikese taevast. Vöö on tagant seotav pika paelaga, et oleks mugav seda vajadusel kas pingutada ümber piha või lõdvemaks lasta. Vooder sai õmmeldud punasekirju neerumustrilisest kangast.